Paljudes juhtudes peetakse esoteerikuteks Pythagorase järgijaid, kes jagunesid “akusmaatikuteks”, kes kuulasid Pythagorase õpetusi läbi kardinate, ja “matemaatikuteks”, kellel lubati teaduste uurimist pärast mitmeid aastaid katseid. Terminit “esoteerika” kasutati mitu sajandit, kuid kristliku kiriku domineerimise tõttu hakkas seda pidama midagi halvaks ja negatiivseks. Siiski sai termin taas populaarseks 18.-19. sajandil.

Mis on esoteerika?

“Esoteerika” – termin, millel on erinevaid tähendusi esoteeriliste liikumiste esindajate ja teadlaste jaoks. Georgi Gurdžiev, tuntud esoteeriline tegelane, jagab pühendunud kolme ringkonda: eksootiline, meessoostiline ja esoteeriline. Esoteeriline ringkond on pühendunute tuum, kes täielikult mõistavad ja järgivad olemise tõdesid. Seega on esoteerika teadmiste sügav osa.

Alice Bailey usub, et esoteerika on teadus, mis suudab tungida kosmilistesse energiatesse ja neid kontrollida, omamata midagi pistmist müstikaga. Luke Benoit, traditsionalismi esindaja, leiab, et esoteerika esindab süvendatud vaatenurka sakraalsele, mis erineb religioonist. Rene Guénon, traditsionalismi rajaja, samastas esoteerika metafüüsikaga, pidas seda teadmiste kvintessentsiks. Igatahes seostatakse esoteerikat saladuste, initsiatsioonide ja varjatud teadmistega.

Mingil hetkel hakkasid esoteerikaga tegelema mitte ainult esoteerikud, vaid ka teadlased. Nii tekkis ja arenes teadus, mida nimetatakse esoteerilisteks uuringuteks. Erinevad teadlased, nagu Antoine Faivre, Wouter Hanegraaff ja Kokku von Stuckrad, pakkusid välja oma arusaama esoteerikast.

Frances Yates, tuntud Briti kirjanik, oli suure poleemilise narratiivi kontseptsiooni autor. Ta tõi vaimse mõõtme Euroopa kultuuri olulise osa, mis on seotud hermeetikaga ja esoteerikaga. Yates näitas, et kultuur, millest lähtub kaasaegne lääne maailm ja teadussüsteem, kasvas välja uusajal esoteerilistest ettekujutustest ja varasematest ajastutest.